Otsi!

Guzmania

Anname ülevaate populaarsest rohttaimede sugukonnast bromeelialised e. ananassilised, peatudes pikemalt gusmaanial. On ju gusmaania oma erksate värvidega kevadvärskuse tooja.

Vähesed sugukonnad taimede kuningriigis ületavad bromeelialisi nende kuju, suuruse ja lehtede värvi poolest. Paljud bromeeliad sobivad kasvatamiseks toataimena ja seetõttu on nad võitnud suure populaarsuse. Nad kuuluvad ananassi sugukonda (Bromeliaceae), kes looduslikult kasvavad troopilises Ameerikas. Kaks laialt tuntud liiget selles taimeperekonnas on ananass (Ananas comosus) ja habetillandsia, inglise keeles Spanish moss e. hispaania sammal (Tillandsia usneoides).

Enamik toataimena kasvavaid bromeeliaid on epifüüdid*. Nad kinnituvad puutüvedele ja okstele omamata kontakti maapinnaga. Kogu vee ja eluks vajalikud toitained saavad nad õhust ja vihmaveest. Taime keskel kõrgub värvunud õiekandelehtede rosett. Eksootilised välimusega õied on vaatamisväärsus omaette. Mitmetel liikidel värvuvad õiekandelehed õitsemise ajal ja siis võib kohata suurepäraseid värvikombinatsioone, kus lehestik muutub roosaks ja sügavlillad õied väljuvad roosade õiekandelehtede vahelt. Selline on (Tillandsia ionantha.) Mõnel on lehetipp punane (Neoregelia) meenutades värvitud kunstküüsi. Taimel on eriline veereservuaar, kuhu rosetina asetsevad lehed suunavad vihmavee. Väga uhke värvi ja kuju kombinatsiooni moodustavad nad värviliste viljadega, mis püsivad taimel mitmeid kuid.

Bromeeliate sugukonnas on 51 perekonda ja 1500 liiki taimi.

Tillandsiate alamsugukonda kuuluvad meil tuntud ja järjest populaarsust koguvad gusmaania (Guzmania), tillandsia (Tillandsia) ja vriisea Vriesea.

Gusmaania: Tal on õhukesed kergelt läikivad nahkse väljanägemisega lehed, mis moodustavad vett hoidva roseti. Lehtedel on kitsad pruunid, lillad või kastanpruunid jooned. Punased, valged või kollased õiekobarad ilmuvad oranzhide, kollaste või punaste tupplehtede vahelt.

Kasvunõuded

Gusmaaniad on suurepärased, vähenõudlikud ja vastupidavad toataimed. Kasvatamiseks sobivad nii savi kui plastpotid. Plastpotid säilitavad niiskust kauem ja nendes kasvavad taimed vajavad harvem kastmist. Taimedel on nõrgalt arenenud juurestik ja seetõttu on väike pott igati asjakohane.

Valgus

Gusmaaniad on tolerantsed üsnagi erinevatele valgustingimustele. Vähene valgus ei põhjusta veel kasvuhäireid. Siiski näevad taimed paremad välja piisavas valguses. Valgusnõuded sarnanevad orhideedega.

Temperatuur

Gusmaaniad kasvavad troopikas või subtroopikas, kus suvine temperatuur on kõrge. Tavaline toatemperatuur 18…22° C on igati sobiv. Midagi ei juhtu ka jahedamas, eriti kui madal temperatuur on lühiajaliselt.

Õhuniiskus

Gusmaaniad eelistavad relatiivset õhuniiskust vahemikus 40…60%. Tavaliselt on kodudes see alla 40%. Seda eriti talvekuudel, mil aktiivselt köetakse.

Õhustatus

Gusmaaniad eelistavad head õhustatust. Värske õhk varustab neid süsinikdioksiidi ja niiskusega. Lihtsaim viis õhustatuse parandamiseks on akna avamine.

Vesi

Gusmaania on eriti vastupidav vähesele kastmisele ja ei vaja pidevat mullaniiskust. Samuti talub ta hästi põuaperioode. Probleemiks võib olla pigem ülekastmine. Kastmisvesi peab olema leige ja pehmendatud. Kasvuperioodil märtsist augustini valatakse vett lehtedele ja leherosetti. Puhkeperioodil hoitakse rosett kuiv.

Istutusmuld

Hästi sobib õhurikas ja hea veeläbilaskvusega kasvusubstraat.

Väetamine

Piisab, kui väetada lahja väetiselahusega üks kord kasvuperioodil. Kastmisvette lisatud nõrga väetiselahusega võib kasta nii lehti kui valada roseti põhja.

*Epifüüdid ehk pealistaimed elavad kogu elu teiste taimede tüvedel, okstel ja isegi lehtedel, omamata kontakti maapinnaga. Kogu vajamineva vee ja mineraaltoidu ammutavad nad õhust. Parasvöötme ja soojade vöötmete kuivematel aladel on ainsad epifüüdid mõned sambla-, sambliku- ja vetikaliigid. Epifüütide rohkus on erakordne troopikametsades. Nad on algusest peale küllalt soodsates valgustingimustes, kuid vee kättesaamine on neil raske. Enamik epifüüte kasutab ainult vihmavett, seega oleneb nende kasv vihmade sagedusest. Vihmavee varumiseks on osadel epifüütidel moodustunud lehe-, juure- või varremugulad. Neid võib täheldada näiteks epifüütsetel orhideedel. Meil toataimedena populaarsetel bromeelialistel on harilikult lühike tihedalt lehtedega kattunud vars. Lehed katavad üksteist sageli nii tihedalt, et tekib eriline mahuti "tsistern", mis vihma ajal täitub veega. Nimetatud mahutist ammutab taim vett eriliste soomuskarvade abil. Mõned taimed, näiteks sarvsõnajalad, loovad endale orblehtedest mullamahuti. Tihedas metsas võib epifüütide poolt ülalhoitava mulla mass olla mitu tonni hektari kohta. Seda kasutavad omakorda teised organismid, eriti sipelgad, kes tassivad üles seemneid ja loovad puudel nn. sipelga-aedu